Heakord. Pingid. Kasvuhoone.

Üldse ei plaaninud tegelikult leheprahti vedada, kuid kui vaatasin siin-seal Kaili kokkuriisutud prahihunnikuid ja mõtlesin, et need jäävad heinatrimmerdusele ette ja tõmbavad pikalt seistes muru juba alt mustaks, siis spontaanselt vedasin kõik hunnikud, mida oli kümneid, tulehunnikusse kokku.

Kui Kaili reha kätte võtab, siis saavad suured alad imekiiresti puhtaks riisutud. Mulle jällegi riisumine väga ei istu, kuid hunnikute kärru ammutamine küll. Niiviisi me üksteist täiendamegi 🙂

Pingid on immutusest kuivanud ja kasutuseks valmis. Tulid sellised skandinaavialikult hallid. Valida oli ka pruun toon, kuid kui terrassilaud on pruun ja pingid on pruunid, siis kõik-kõik on pruun. Seega, hall on hea valik.

Kasvuhoone otsad, eriti tagumine, said uue ilme. Tagant saab aiakäruga sisse kärutada. Tuulutada saab. Tegin sinna abikaasa jaoks väikse üllatuse ka, ta pole seda veel näinud 🙂 Hihii!

Esiots on eraldi teema. Plaanime sinna vahva terrassi luua. Sellest juba edaspidi.

Pingid ja kasvuhoone täienesid

Hööveldasin ja lihvisin palginotid siledaks, faasisin servad. Puhasvalge puit on ilus ja lõhnab hästi, kuid ilmastikukindluse tagamiseks pole parata, tuleb puidukaitsevahendiga immutada. Tegin seda mööbli- ja terrassiõliga. Järgmises postituses peaks saama lõpptulemust näha.

Kasvuhoone vundamendi välisserv sai toestuseks veidi kruusa, see kattis ka betoonise ääre silma eest ära. Külgedele on planeeritud ilupeenrad, tagumisse otsa muru (sinna peab jääma ka aiakäruga sissesõidu võimalus), kuid ette … ei teagi veel täpselt, kuidas või milline, kuid üks terrass sinna tuleb.

Pildile jäid ka mõned huvitavad tegelased.

Kaili toestas tomatitaimi, mina ja Heleene tegime majakrundil veidi kivikoristust. Nii see päikseline päev läks.

Veidike puutööd. Istumispingid.

Midagi hingele. Tegin istumispingid.

Asi algas tegelikult sellest, et kuna mul on puutööpisik sees, siis ma tellisin Amazonist sihukese vahva abinõu nimega Chainsaw Mill, kuhu saad kinnitada oma mootorsae ja lasta palgist laudu või planku või, nagu ma täna esmakatsetuse tegin, saagida palgi pikuti pooleks ja seda üsna kvaliteetselt. Kulus sae bensupaagi jagu bensiini ja lendas palju puutolmu. Nagu piltidelt näha, siis minu rakis on tegelikult mõeldud palju pikema juhtplaadiga saele, kui mul hetkel on. Pikem juhtplaat kinnitub kahest otsast ja lubab väga täpselt saagida kuni 60cm läbimõõduga palki. Mul hetkel vaid 30cm plaat, kinnitasin ta vaid ühest otsast, et ulatuks läbi palgi, kuid alustuseks asi seegi 🙂 Teine probleem on see, et pikikiudu saagimiseks oleks tegelikult vaja kasutada ka vastavat saeketti, mida mul muidugi ei ole ja minu sae 1,3mm juhtplaadile selliseid vist ei leidugi. Laiatarbe saetehnika on kõik enamuses ristikiudu saagimiseks ja kuni 30cm juhtplaatidele. Kõik vähegi erilisem tuleb juba eraldi tellida, sest poeriiulitelt midagi ei leia. Mul on suurest vahtrapuust olemas ilmatujämedad palginotid, millest annaks teha igasugu huvitavaid projekte. Saaks vahvat mööblit teha.

Seejärel koorisin oma palginotid ilusti ära. Talvel tormimurrus saadud palkidel tuli koor kenasti maha, kuid nendel, mis olid juba varem kuivanud, oli veidi rohkem koorimisega tegemist.

Järgmise sammuna tuli teha tapp, mille abil pikuti pooleks saetud istumispalk asetub kenasti “jalgadele”. Tapp tuleb teha justnimelt istumispalgile, mitte jalgadele, et vihmaveel ei oleks võimalust tapi sisse kogunema hakata. Jällegi, sain esmakordselt kasutada Amazonist tellitud saeketiga nurklihvija ketast, mis eemaldab materjali väga tõhusalt. Mingil põhjusel ei ole jälle Eestis sellist asja müügil näinud. Laastud lendavad ja näokaitse on sealjuures hädavajalik.

Tapi šablooniks kasutasin pitsakarbi pappi, mille sisu olin hetk varem lõunasöögiks manustanud 🙂

Kui rihtida palginott tappi tehes ilusti loodi, siis saab ka tapi kenasti välja mõõta.

Ega muud ei olegi. Tulemus oli ootuspärane. Hea uudis on seegi, et palki pikuti pooleks saagides ei saa sa mitte ühe istumispingi, vaid lausa kaks!

Järgmine samm on pinnad veidi höövli ja liivapaberiga üle käia, immutusvahendiga töödelda ja pingid paika tõsta ning ongi valmis.

Head istumist!

Elekter kaevu juurde. Teetööd.

Veidike kõike ja enamgi. Ühte päeva võib teinekord mahtuda päris palju, mõnikord mitte midagi. Tänasesse mahtus nii mõndagi.

Päev algas kartulipanekuga Kaili ema-isa kodus, mis kestis lõunani. Seejärel algasid Männisalu toimetused. Esmalt, kuna põkal oli niikuinii kühvel juba taga, tõin kruusahunnikust paar korda purustatud kruusa maantee mahasõidu truubiotstele ja tasandasin ära. Sai veidi nägusam.

Seejärel alustasin tänase põhitööga, milleks oli … mäletate seda postitust nimega “Ilus kast?” … vot just seesama projekt – ehitusaegse elektrikilbi paigaldus, mille otsustasin üles panna kaevu juurde, kuniks valmivad hooned ja saab maasse päris maakaabli.

Kraavi tõmbas põka. Selleks puhuks võtsin vaoajajalt kaks hõlma ära ja jätsin alles ainult keskmise. Kaabel sai 5×2,5G vaskne ja läks kaablikõrisse, pikkus 45m, sügavus ca 25-30cm. Kraavi ajas kinni ja tasandas põka kühvel ja järelveetav betoonpost. Elektrikilbi kasti meisterdasin garaažis nädala eest ja see peaks olema üsnagi vee- ja vihmakindel. Mis puutub kaitsmetesse ja ohutusse, tegemist on ju ikkagi elektriga, siis koormus- ja rikkevoolukaitsmed on jaotuskilbis olemas ja need töötavad suurepäraselt.

Miks kaevu juurde? Esiteks, kaev on keset krunti. Kaevu juurest on võrdselt sama palju maad igas suunas, nii majakrundini kui kasvuhooneni, ka tulevase suvemaja asukoht on üsna kaevu naabruses. Sellest tulenevalt, teiseks, et ehitusel oleks elekter käepärast, tõin kaevuni kolmefaasilise väljavõtte. Kolmandaks, kaevus on pump, mida peab regulaarselt käitama kastmisvee saamiseks. Enam ei pea 50m kaablirulliga mööda hoovi tadima, et pump käima panna, seda saab nüüd teha võtit pöörates ja nuppu vajutades. 🙂

Aga varsti peab hakkama heinaniitmisele mõtlema. Ja küttepuud tuleb halgudeks lõhkuda.

Suvepäev

Ilma poolest andis täna suvepäeva mõõdu välja: oli soe, päiksepaisteline ja tuulevaikne ilm. Mõnus.

Renoveerisin kasvuhoone veetünni.

Kasvuhoone sai taimede toestamiseks lakke kinnitusliistud. Lasin teravad servad höövli ja liivapaberiga üle, toreduse pärast. Kinnitatud said ka äärelauad, mis olid soojas kasvuhoones nüüdseks piisavalt ära kuivanud.

Lennumasina silm

Viimatised aerofotod Google Mapsis on juba üle kümne aasta vanad ja kuna möödunud aasta jooksul on kinnistu ilme oluliselt muutunud, siis mai keskel palusin heal sõbral Jaanus Tanilsool, kes on sama kandi mehi, veidi drooniga krundi kohal lennata, et saada täpsed ning hea resolutsiooniga vaated, mille järgi oleks hea asendiplaane kavandada. Siin need fotod ongi.

Ilus kast?

Uskumatult külm ja märg ilm. -5℃, vihm, tuul. Maapind lirtsub sadanud veest. Mu meelest ei olnud isegi märtsis nii külm. Ega õues olla ei tahtnudki, lihtsalt külm tikkus ligi. Selle asemel nokitsesin garaažis üht-teist. Arvake ära, mis sellest tuleb. Postkast see ei ole, kuid pildil on vihjeid küll.

Männisalu 1. sünnipäev

Täpselt aastajagu päevi tagasi, 20. mail 2019. aastal, algas Männisalu lugu. Aasta jooksul on see paik üsna palju muutusi näinud. Päris suur areng on toimunud üldise heakorra osas. Kadunud on läbimatu võsatihnik ja künkaline maapind. Olemas on nii tee, vesi kui elekter. Kerkinud on esimene hoonegi (kasvuhoone). On tähelepanuväärne, et just täna, aasta hiljem, istutasime oma esimesed taimed: 35 tomatitaime, lisaks kurgid ja muu. Üllatusvisiidi tegid meile Heleene linnavanaema ja linnavanaisa ning nemadki tõid kingiks kaks puuistikut: õunapuu ja ploomipuu. Suur aitäh! Aastapäeva puhul oli meil istutustöö lõpus ka uhke sünnipäevalaud koos tordi ja ühe küünlaga, mille koos ära puhusime.

Kasvuhoonesse istutasime:

  • 11 Goldene Königin kollane
  • 6 oranz
  • 3 Tigerella
  • 11 Tolstoi
  • 2 Ralli
  • 1 Black Cherry
  • 1 Härjasüda
  • 5 kurki
  • 38 salatitaime
  • 3 kirju salatit
  • 3 tumepunast salatit
  • punane ja kollane paprika

Kasvuhoone sai lisaks taimedele ka moodsa kastmissüsteemi.

Milline see paik oli aasta eest, näed siin.

Kasvuhoone sisetööd. Tomatid kohanevad.

Katan Fibo plokid pealt terrassilauaga, et oleks mõnusam kastiäärel istudes taimedega toimetada ning on esteetilisem ka. Samas pole ka vastu ploki servi nõnda palju nügimist, sest teadupärast Fibo pole just kõige tugevam kivi. Lõikasin lauad valmis, puurisin kinnitusavad sisse, kuid ei kinnitanud veel, sest kuna lauad on niivõrd märjad, tahavad nad veidi kuivamist, et ei tõmbaks hiljem kuivades liitekohtadesse suuri vahesid sisse.

Ettekasvatatud tomatitaimed veedavad oma esimese öö oma tuttavates kastides katteloori all, et uute oludega kohaneda. Paari päeva pärast on muld kuivanud ja soojenenud ning siis on aeg nad kasvuhoonemulda ümber istutada. Tõime ka kurgid kohale, kuid need said jahedusest šoki ning vajusid longu. Polnud muud teha, kui nad linnakoju tagasi viia. Aga viimasel pildil on Naat, kelle Heleene istutas ning kes tunneb end kasvuhoones kindlasti väga hästi. 🙂

P.S. Homme on Männisalul väga tähtis päev. Lähemalt kirjutan homses postituses.

Kasvuhoone sai mulla ja katuse

Jah, nüüd võib taimed sisse tuua. Alguses kohanema, kuni muld kuivab ja soojeneb. Siis varsti saavad juba kodumulda ümber kolitud, päriseks.

Kuidas siis mulla sisse kärutamine ja katusepanek läks kah? Tänan küsimast, päris edukalt.

Mullakäruga mahtus vabalt uksest sisse ja sai koorma otse õigesse kohta kallata. Muld oli aga vihmadest läbi vettinud ja külm, kuna ei taibanud teda kinni katta. Lausa nii märg, et kleepis end käru ja kühvli külge kinni. Küll ta paari päeva jooksul kasvuhoones üles soojeneb ja ära kuivab. Muld sai segatud kasvuturbaga.

Katusepanek … terve päev oli tuuline, kuid eelnevate päevade kogemuse põhjal järeldasime, et õhtul kella kaheksa paiku peaks pilved taevast kaduma ja tuul raugema, kuna sedasi on kõik õhtud olnud. Nii oli ka seekord. Saime kell pool kaheksa alustada ja kaks tundi hiljem oli katus peal. Vaid üksainus tuuleiil rabas ühe plaadi korra maast üles, kuid peale väikse üsna märkamatu iluvea see õnneks katuseplaadile midagi suurt kurja ei teinud.

Paigalduse käigus sai selgeks, et kõik katusekaared ei ole samast partiist, kuna kruviaukude asukohad olid veidi erinevad ja ka väike mõõduerinevus jäi silma. Õnneks sobis kõik siiski kokku ja tulemus on piltidel näha.