Tiigiäärse puhastus võsast

Tänane ilm oli samaväärne paljude-paljude eelmistega: vahelduv, iga 10 minuti järel vihm või rahe koos külmade tuuleiilidega, mis lennutab asju ringi, siis järsku päike ja kuumus, kuid seda taas mitte kauemaks kui pool tunnikest.

Küttepuudega sai asi niikaugele, et jämedad pakud on mootorsaega jupendatud, peenema kraami kavatsen lõigata plaatsaega, kuid kuna vihm oli täna iga hetk kaelas, siis ei hakanud seda üles sättimagi. Ehk tuleb ilusama ilmaga päevi selleks tööks.

Korrastasin hoopis tiigiäärset ala. Võtsin võsa maha ja vedasin oksad hunnikusse, mis küttepuuks, see eraldi. Piltidel on näha, kui palju põletatavat võsa vs jämedamaid tüvesid küttepuuks tekkis.

Pildid tõestavad, et toomingas hakkab lehte minema. See on üks isevärki puu, ta laiutab end metsaall igas suunas risti-rästi, kasvab pikali või püsti, tal vahet pole. Kui ta on maha vajunud, siis tema maad puudutavad oksad juurduvad taas ja niimoodi tekkib täielik võsadžungel. Teistele puudele ta mingit valgust ega ruumi ei taha jätta. Ta on nii haralise võraga, et teda ei saa normaalselt isegi põletushunnikusse visata. Peab vaatama, et ta hunnikust maha ei veereks. Kahju öelda, kuid see kevadlõhnaline esimene lehtemineja on üks paras metsarisustaja.

Jämedad pehkinud palginotid on aastate eest tormides langenud suured kuused ja nende kütteväärtus on tänaseks null. Tuleb nad põkaga kokku vedada ja … kas neist jaanituldki saab, pole kindel.

Lisa kommentaar

Your email address will not be published.