Kaev saab valmis, vesi tuleb kosena

Tänase päeva suursündmus on kaevu valmimine. Mitte ainult, et vesi tuli, vaid vee tulek oli sedavõrd kiire ja lisaks kolmest eri suunast, et esimese rõnga sissepanek ja loodimine oli päris keeruline, vesi nimelt tahtis selle rõnga kohe uputada ja suure pealevoolu tõttu kippusid ka kruusased külgseinad sisse varisema.

Paar vahtrat jäid kaevukaevamisel kopa noolele ette ja need pidi langema. Lisaks kaevule sai ka üks poolkuivanud puu ja suur viltuvajunud kuusk maha võetud. Te ei kujuta ette, milline oksamassiiv on ühel lagedal kasvanud täiskasvanud kuusepuul. Sellest saab aru alles pärast laasimist ja okste koristamist. Nagu päevatöö vms. Püsti jäi veel vana pärn, kuid kuna selle võra on tugevasti kahjustatud, siis eluõigust tal ei ole.

Nüüd siis vett pumpama, et kaevuvesi puhtaks ja joogikõlbulikuks saaks 🙂

Algab kaevuehitus

Kohalike andmetel ei ole sellel krundil kunagi kaevu olnud, sest vett ei olnud leitud. Üks puuraketega poolemeetrine kaevulaadne asi on küll metsaall olemas ja seal on isegi niisket mulda põhjas 🙂 Selgus, et see on siiski pinnavesi. Lisaks asub see naaberkinnistul ja sellest ei oleks niikuinii mingit tolku.

Nüüd siis suur küsimus: Kas krundil üldse salvkaevu jaoks sobivat veesoont õnnestub leida? Noh, et üldse kaevu ehitada! Sest kui pole vett, pole elu. Pealegi, kõkjal paistab mullakihi all vastu tulema puhas kruus, mis teatavasti vett kinni ei hoia. Kopp maasse ja saame siis näha!

Muudest töödest on tehtud algust võsa mahavõtmisega ja valmis sai ka veepaagi alus.

Tänane kaevetöö oli vaid uudishimu rahuldamiseks tehtud pisike veeproov. Selgus, et vesi on all siiski olemas, sügavuseks ca 7m maapinnast. See on hea uudis. Homme läheb kaevetöö edasi.

Algus

Männisalu talu rajamine sai alguse 20. mail 2019. aastal. Enne seda oli koht seisnud tühjana ja kasutuseta.

Krundil puudub elekter, joogivesi ning pole ka juurdesõiduteed. Hetkel saab sõiduautoga õuele sõita diagonaalis läbi lauge maanteekraavi. Aastakümnete jooksul on kõikjale kasvanud pikk võsa. Eriti innukalt on kanda kinnitanud metsikud ploomipuud – nende läbimatu võserik laiub kõikjal. Kui need pealt maha saagida, saame perfektsed autorehviläbistajad. Etteruttavalt olgu öeldud, et sel 2019. aasta suvel said torke minu auto kõik neli rehvi, sealjuures üks neist lausa mitu korda.

Esimest heinatõrjet tehes sain tuttavaks ploomivõserikus elutseva rästikuga, kes oli end kivi peale päikse kätte soojendama sättinud. Meie esimene kohtumine jäi ühtlasi ka viimaseks, kuna ta oli sunnitud endale uue elupaiga leidma. Vastu ta ei punninud ja mingit konflikti meie vahel ei tekkinud.

Ainsast hoonest oli säilinud vaid kulupõlengus kannatada saanud ühe ristpalkseina varemed ja hunnik maakive ning muist ahjutelliseid.